Kui rohu lillekesed kasvasivad
mu laulud vaiksel viisil ülesse,
kui arad õikesed avasivad
nad pungi viimaks päevavalgele.

Ehk kaduvad ka needki lillekesed,
neid Looja siiski lasknud kasvada;
nad sinu oma elu osalised;
neid võta vastu, armas isamaa.

Mu Eesti rahwa sugu
miks oled langenud
Sa esimesest armust,
Kord elul ilmutud?
Miks kannab kurtes leina
Su pärast isamaa?
Miks emakeele helin
Su pääle-kaebaja?

Miks on su parem püüe
Nii kurwalt kadunud?
Su hool ja palehigi
Kõik põrmu pillatud?
Miks wõimul walewõsa
Su oma sugu seest
Su sündimuse õigust
Müüb läätse-leeme eest?

Ei ükski wõõras wägi
Sind saatnud langema,
Su oma süüde läbi
Sa wõitled surmaga.
Löö wastu oma rinda
Ja pattu kahetse,
Et ärkaks uuest’ üles
Arm uuel’ elule.

Kus palaw nooruspõli
Sind saatnud eksima.
Sääl mehemeele mõjul
Sa wiga wähenda.
Et elukool sind walmind,
Sa näita ilmale!
Kes elu eest ei wõitle,
Ta wäärt ei ole see.

Sa eluwõimu hoia
Ning usku kindlaste!
Auahnust ohvriks anna
Sa armastusele!
Mu rahwas, sõelu wälja
Kord heina, hagana,
Et sinu wili selgelt
Kui tuld wõiks hiilgada!

Oh, et sa taewa poole
Ei wäsiks waatama,
Kust abi ilmub jälle,
Kui aeg on aidata!

Ning kui su elupäewad
Peaks loetud olema,
Siis seisa, wõitle wahwast,
Et auga langed sa!

Ei paista muidu päike,
Ei suwi sooja too,
Kui armastuse läike
Ei elu uueks loo.
Siis ainult haljendama
Lööb Eesti isamaa,
Kui armus emakeele
Sa lased kõlada.

Lingil toodud fotol on Lydia Koidula kõrval naine, kes on ülal toodud luuletuste autor ja keda võib nimetada Saaremaa esimeseks naisluuletajaks, Põduste pääsukeseks, ärkamisaegse vaimustuse taas-äratajaks - Julie Wilhelmine Ederberg (1885 – 1902): https://www.muis.ee/museaalView/2051491