Milline on sinu Saaremaa?
Tigade mägi Sõrves Lindmetsas, suitsulesta lõhn. Jämaja surnuaed. Õige vürtsikilu, mitte see pehmokiludega soolakonserv. Mere ääres kivide sorteerimine. Lambad ja kajakad. Sookured. Mookured ka.

Laevad. Mudelkatsebassein. Emased ja isased inimesed. Teadlikud naised. Spetsiifiline huumor.

“Vaatame jooksvalt”. Viimasega oli Saaremaale naastes päris keeruline harjuda. Üritad kellegagi mingit konkreetset sündmust või kohtumist kokku leppida, ütleb “no ju vaatame jooksvalt”. Võib-olla on see merega koos elamise harjumusest tulnud kultuuriline iseärasus – no ei tea ju kunagi, mida ilm võimaldab, ongi keeruline midagi plaanida ja lubadusi anda.

Aga ei. Jaa. Vürtsikilu. See oli asi, millest ma mandril elades kõige rohkem puudust tundsin.

Nähtused.
Saaremaal juhtub asju, mida mujal ei juhtu. Neid olen kogunud ja liigitanud kategooriasse “no kus ilma otsas” – “where in the world”.

Nimilugu: La Perla restorani saabub tähtsa Ameerika riigitegelase proua. Omanik Bill haarab letilt telefonitoru ja helistab linnapea Urve Tiidusele, et tema ka söömale kutsuda. Paneb toru ära, ajab silmad punni ja teatab üle söömasaali: “Where in the world can you call the Major and ACTUALLY talk to her!?!?!”

Korduv lugu: maja ukse ette trepile tekib lännikutäis vürtsikilu. Hakkad uurima, keda tänada. Üldiselt saad teada ka. Aga tänu vastu ei võeta, sest “ega ma ise pole seda kala teind, meri on selle mulle andnud”.

Nunnumeetri lugu: ukerdan äsja kõndima õppinud lapsega läbi paksu lume kodu poole. Mööduv POSTIAUTO peab kinni ja pakub küüti.

Maffia lugu: avastad poes või taksos ootamatult, et rahakott täitsa tühi. Saad vastuseks, et “ah, klaarime teine kord”, “ma tean kus sa elad” või “kus sul kaduda on, meri igal pool ees”.

Maffia lugu 2: juhtus, et kõrvalolevast poest rööviti öösel kaks veinipudelit. Röövel põgenes läbi meie ja naabriproua hoovide ja kaotas teel rahakoti. Järgmisel päeval ilmub värava taha viisakas härra, häda nägu ees: “Ega te mu rahakotti pole siit kusagilt leidnud äkki?”

Kas suurlinnade inimestel üldse kujuneb mingi kogukonnataju? Huvitav, milline see on?

Kui sa saaksid meie kõigi Saaremaal midagi napsust (päevapealt) muuta, siis mis see oleks?
Meil on vaja läänesuunalisi välisühendusi, me oleme muidu siin päris koti põhjas. Ülevalt hakkad Helsingist tulema, Tallinn ja siis koti põhja poole, vasakusse nurka. Siit edasi enam ei saa kusagile. Ega Riiast pole palju targem.

Võõraid ei tohiks karta, ega pole seda Saaremaal väga tähele pannud ka. Samas, jaa, tõesti, mitmed nö sisserännanud tuttavad on nentinud, et neid pole lõpuni omaks võetud või neil on olnud raske Saaremaal koduneda. Lihtsalt sellepärast, et noh, pole seitsmendat põlve puhastverd. Aga kes meist siis on, ja kas ikka kindlasti on😊 Võõristamisest on rohkem kaotada kui võita.

Anni Hartikainen: “Sündisin 1975 Tartus. Elan Saaremaal. Olen töötanud Telias ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Endiselt olen seotud Eesti Meretööstuse Liiduga. Olen juhtinud projekte ja meeskondi, lugenud ülikoolis ettevõtluse ja organisatsioonikäitumise kursuseid, juhendanud lõputöid, teinud mõned uuringud ja strateegiad. Osalenud Baltikumi esimese laevade mudelkatsebasseini arendamises. Õppisin EBSis ärijuhtimist, spetsialiseerusin majandusteooriale ja magistriõppes käitumisteadustele. Doktorantuuri jätsin pooleli ja ei kahetse midagi.”